Õigemini isa paadi lugu.
See oli kunagi eelmises aastatuhandes kui isa võttis mõtteks ehitada üks paat. Ehitus läks lahti meie veel lõpetamata majas teisel korrusel valmis saamata ja viimistlemata toas, millel oli hästi lai kolme osaline aken tänava poole. Tollal oli üks asjalik ajakiri, “Katera i Jahtõ”, mille ühes numbris olid väikese vineerpaadi joonised, Poolast pärit. Isa venitas paati (jooniseid) natuke pikemaks, et ikka perega sisse mahuks ja ehitus läkski lahti. Keldris paja peal aurus painutati pleksiklaasi tahvlist vormi peale ka esiklaas, olin juba nii suur, et hoidsin ühte nurka painutamise ajal kinni. Knaabid ja mitmed kinnitused valas isa alumiiniumist puitmudelite järgi tehtud muldvormi. Alul oli paadil 8 hj “Veterok”, kuid sellest jäi napiks ja varsti, mälu järgi 1969 aastal tekkis vastu talve vaikselt garaazi nurka “Vihr”. Oli vist 25 hj. Mingil ajal tuli muidugi asi paratamtult avalikuks, kuid lõpuks elasid kõik selle kulutuse üle. Sellega sai juba kuni 80 kg inimese suuskadele vedada ja ka mitmekesi kaugemal kalal käia. Varsti tulid aga ajad, mil kõik jäi seisma, kütust enam veoauto juhtide käest ei saanud ja kõik muu läks talongide alla. Paat tuli eest ära viia vanaisa tallu, laka peale, kus ta seisis üle kahekümne aasta.
Juba uuel aastatuhandel tuli järsku jutuks, et mis ta seisab seal jalus. Vist oli aasta 2003-2004, kui tõin paadi Tartusse ja tuhmunud värvi tõttu värvisin osaliselt üle ja lakkisin puidust lukstoolid ka uuesti üle. Sai kena, täpselt nagu paarkümmend aastat tagasi ja tuli tahtmine veel jännata, värvisin kunagi tehases vasarlakiga värvitud mootori pärlmuttervärviga üle, lasin teha kapotile kleepsu 422 ccm . Välismaised asjad olid ju kõik igasuguste kirjadega, eks hobujõude oli piinlik panna, panin siis töömahu, ikkagi uhkem ja suurem number. Paat tuli uues vabariigis Ametile ette näidata, et uuesti registrisse saada. Leppisin siis inspektoriga aja kokku (väga tore mees oli, eluaeg seal töötanud), ja vedasin paadi maja ette. Inspektor tegi paar tiiru ümber paadi ja küsis, mis firma ja mis riigi ma valmistaja maaks panen? Igatahes sai siis mõlemale palju nalja, et isegi see vana mootor, mida kõik kunagi teadsid, nii ära pettis….
Sõitis uuel ajal paar aastat, kuid hing ihkas ikka vägevamat ja siis saigi soetatud 2006 aastal tänaseni kestnud RIB. Selle 60 hj mootor tarvitab täiskiirusel täpselt sama palju kütust kui too 25 hj “Vihr”, millega täisgaasiga sõites Tartust Peipsile ja tagasi kulus ca 40 ltr bensiini. Mõistlikult, 40 km tunnis saan 25 liitrise paagiga nüüd Peipsile ja tagasi. Nelja inimesega oli maksimaalne kiirus 37 km/h. Vaatamata sellel ükskord Väikesel Emajõel Pikasillas tahtis politsei teha kiiruse ületamise eest trahvi. Naispolitseinik oli oma auto ajanud esiratastega ujumiskohale vette ja aknast mõõtis radariga 35 km /h, pani sireeni ja tuled huugama ning väitis, et siin on piirang 30 km/h. Hiljem selgus, et omavalitsus oli kohustatud ka vastava märgi üles panema, mida aga polnud teinud.
Vana paat leidis uue omaniku ja asukoha kuskil sisevetel järvekese peal. Miks üldse see kõik meelde tuli?
Nägin mõned nädalad tagasi Tartu kesklinnas jalutades järsku täpselt sama värvilahendusega ja eemalt vaadates sarnase kujuga paati Emajõel sõitmas. Kahjuks jala järgi ei jookse, ei saanudki teada kas oli sama.