Kõne all on viimasel kümnendil seoses tarbeelektroonika tormilise (antud juhul siis kalaleidjate) arenguga mitmetes riikides plahvatuslikult levima hakanud püügi meetod, mida tavalisest juba ammu tuntud sikuti püügist eristab kajaloodi kasutamine. Ja lisaks on väga abiks nagu ikka plotterid (GPS seadmed, kaardid jne.). Enim kasutamist leiab Rootsis, Soomes , Saksamaal ja USA-s ning Kanadas . Uued maad, kust tuleb infot on Lõuna-Aafrika vabariik ja Holland.
Aafrika mees John Easton räägib
Püük otseselt landi jälgimisega käib 2D kajaloodiga , eelpool Johni videos on näha ka Downscan pilti, kus pole midagi näha. Või kui täpsem olla on hetkeks näha kui sööt läheb läbi imeõhukese “ziletitera” paksuse alla sunduva helilainete kihi. On päevi, kus seda ei juhtu kordagi. Et vertikaalse püügiga üldse tegeleda, tuleb endale esmalt selgeks teha kogu 2D kalaleidjate teooria (siit lehelt uurides ei võta kaua aega), muidu on ainult küsimused ja pea mitte ühtegi vastust või lahendust. Ja peale seda on mõtet küsida, kui midagi on arusaamatut.
Tänapäevased kajaloodid võimaldavad otsida kala ja reljeefi muutusi väga laiadelt pindadelt ja ka suurtel kiirustel.
Kogu asja võtmeks ja ka lisaks atraktiivsuseks on oma landi (jigi, siku) ja kala või kalade üheaegne nägemine kalaleidja ekraanil. Rootsis hr. Jõrgen Larsson hakkas asjaga tegelema 2006 aastal. Lugesin sellest ühest ajakirjast. Kui ma õieti mäletan, oli temal liikuma panevaks jõuks see, et tollel päeval tavalise astmelise põhjamööda jigitamisega kala ei võtnud ja voblerite kast oli koju ununenud. Ega midagi muud üle ei jäänud kui jigidega midagi muud tegema hakata. Sõitis paadiga ringi ja jälgis kalaleidja ekraani, kuni nägi pooles vees pelaagilist suurt kala. Jäi kala kohale seisma, kala oli ekraanil edasi, kuna tal õnnestus peatuda ja tagurdada otse kala kohale. Vähemalt nii täpselt, et kala jäi kalaeidja anduri koonusesse nägemisulatusse. Lasi oma jigi otsa paadi servast alla ja nägigi korraga nii jigi kui kala, peatades oma jigi kala lähedal. Ja vedaski, kala napsas jigi ära, jäi vaid üles paati tirida. Esimene kord lihtsalt vedas, et nii läks, ilm oli tuuletu jne. Ehk siis asjaolud trehvasid soodsad. Ja Jörgen hakkas katsetama, edaspidi läks kogu meetodi lihvimiseks aega umbes 2 aastat. Ja kala hakkas üha paremini tulema. Ja üha suuremad, suuremate osakaal muutus kõvasti paremaks varem peamiselt kasutatud trollimise ja jigitamisega võrreldes. Miks just suuremad, selle kohta on internetis ja võõrkeelsetes kalastusväljaannetes olnud mitmed korrad juttu. Mitmed profid on kinnitanud, et suurem kala kipub tihti olema hoopiski pelaagiline küllalt suure osa ajast. Mis veelgi ootamatum, lugesin meilgi poest saada olevast vene ajakirja hiljutisest numbrist, kus üks nende autoriteet kirjutab, et isegi korralikes jõgedes voolu käes on sama lugu. Et suurt kala leiab tihti vooluvees pelaagiliselt, erinevalt väiksematest vendadest. Ei lähe ta tihti vooluta vaiksemasse “nurgakesse” energiat kokku hoidma. Hakkasin ise seoses kalaleidjatega tegelemisega märkama massiliselt internetis leitavaid videosid (Vertical fishing…).
Kuna kalaleidjaid oli juba olemas ja ka olnud mitmeid, kehvemaid, häid ja ka ülihäid, asusin ka katsetama. Nendes videodes (mõni on ajaliselt nagu mängufilm, näiteks rootsi naisprofi Cecilia Grönbergi oma) saab palju nippe, milleta asi ei tule välja. Häda oli aga selles, et üheski videos pole kogu “tarkust”. Killu saad siit, teise teisest videost. Ja mõned asjad, nagu tuulega hakkama saamine, tuli ise leiutada (RAM mounti kasutamine). Äkki oli neis videodes ka sellest juttu, kuid rootsi ega soome keelt kahjuks ei valda. Ühesõnaga katsetada algtõdede ja meetodite leidmiseks on tulnud palju. Aga tänaseks on tehnilised asjad selged ja paigas, edaspidi saab enam pühenduda reaalsele püügile.
Loodan edaspidi seda rubriiki oluliselt täiendada niipea kui aega tekib. Ja enamusel videodel kõrval avaneb lõputu hulk samal teemal asju, kellel vähegi huvi, on saanud otsa kätte iseseisvaks tööks. Seda kõikidel alalehtedel.