Jaak Väärsi Hobileht

Püügiviis eeldab kala leidmist piisaval sügavusel, head sügavused on juba 6-15 m ja enamgi. Saab püüda üldiselt alates kuskil 4-st meetrist, nagu Hollandis tihti asi on. Kuid nii madalas on mitmed asjaolud: kuna eeldame, et näeme sööta ja kala kalaleidja ekraanil, on see raskendatud, kuna sonari nägemise “koonus” on ju madalal väga väikest ala kattev ja me limiteerime oma võimalusi suurel määral. Lisaks kala võib paati karta, ka mootori müra. Iga meeter lisandunud sügavust vähendab suurel määral müra jõudmist põhja suunas, müra levib vees millegi pärast paremini horisontaalselt, on tuukrid rääkinud. Madalal loobi spinningut ja kata sellega suuri alasid …  . Antud püügiviis on ikkagi suurema kala leidmiseks ja püügiks suurtel veteväljadel, kus tihti spinningupüügiks jääb iva puudu, kui siis ainult trollimine.

Avaral veeväljal kala leidmine on muidugi kõige lihtsam, kui teate või sügavuskaardilt leiate mingid reljeefi iseärasused või vared, ja teate koordinaate. Siis jääb üle vaid kohal sonariga tiirutada ning võtta end paika kalade või kala kohal. Kui otsime suurt kala, siis kajakate raiumine jne meid ei aita, parveahvenaid püüda on vanade meetoditega kordades tulemusrikkam. Meie otsime ju hetkel koha või haugi peamiselt.

Järgmine variant on söödakala parvede otsimine, neid saab hea ja hästi reguleeritud tehnikaga leida kiirel paadi sõidul, endal toimib kuni 45 km/h sõidul, kui pole lainetust ja andur ei saa õhku vahele.  Värviline kajalood näitaks hoolsal vaatlusel ka siis parve ära. Ja parve all reeglina , või selle läheduses, enda kogemusel kuni 15 m raadiuses on tavaliselt “toidulaua omanik” (seda olen korduvalt näinud oma Structurescanneriga) . Selleks, et lisaks oma lantidele sügavuses näha ka kiirel sõidul kalu ja parvi, peab 2D sõnaril olema vähemalt 300 pixlit  ekraanil, mida rohkem, seda teravam ja võimekam pilt on. Kellel on võimalusi enam, siis 480 või 600 pixlit vertikaalis. Väikeste pixlite arvuga sonarid on pigem sügavusmõõtjad ja põhja näitajad, reljeefi näeb nendega ära.

Ja kui oleme kas huvitava reljeefi juures või oleme näinud kalaparvi, võtame hoo maha ja jätkame sonariga otsingut väga aeglasel käigul. Et paat õigel hetkel kohe pidama saada.  Lihtsaim viis on visata vette märkepoi.  Ja siis selle juurde tulla tagasi, kui pidama ei saanud.

Minu enda paadi tehnika võimaldab märkepoid tihti mitte kasutada (10 hz ülitäpne GPS süsteem, lisantenniga  magnetantenn ühendatud plotteriga ,kaardiga ekraanil, panen lihtsalt “waypointi” ). Kui on tuulisem ja paat kipub ära triivima, siis on märkepoi parim.

Kalast veel, kui on leitud. Kõik teame, et passiivne kala reageerib vahest ainult siis, kui sööt on otse nina ette pandud.  Teisalt aktiivne kala reageerib minu seniste kogemuste kohaselt (näen teda lisaks ka teiste lahendustega, mitte ainult 2D sonari ekraanil) kenasti ka vähemalt 10 meetri kauguselt landi suhtes. Tulevikus katsun uurida, kas ka kaugemalt). Suured kalad võivad olla ettevaatlikud. Rootsi profid soovitavad igaks juhuks kalale lanti peale lastes stopata lant vähemalt paar meetrit kõrgemal, eriti kui siin võib olla koha, mitte haug. Ja sujuvalt mängitama hakata, vaadates kala reaktsiooni. Kas tuleb ta ise juurde, või kui plehku ei pane, minna järjest landiga ligemale ärritama